Eesti Prantsuse Lamba- ja

Karjakaitsekoerte Tõuühing

Pikarda lambakoer - Berger de Picardie

Pikardia lambakoer ehk Berger de Picardie, inglise keeles Picardy Sheepdog on pärit Prantsusmaalt. Oma nime sai ta Picardie regioonist. Neid kasutati lambakoertena, aga ka töökoertena.

Tegu on vőrdlemisi haruldase koeratőuga.

Pikardia lambakoer on iseloomult tööhimuline, iseseisev, intelligentne ja kergesti koolitatav.

Ta on rahulik ja tasakaalukas, keskmiselt aktiivne. Oma perekonda on ta väga kiindunud, sotsiaalne, ta ei armasta üksindust. Vőőraste suhtes alguses reserveeritud. Tal on head valvuriomadused.

Pikardia lambakoer on keskmist kasvu, turjakőrgus on 55-65 cm, kaal 23-32 kg.

Karvkate on kare, veekindel, keskmise pikkusega, värvuselt hall, mustjas hall, hall musta varjundiga, sinakas hall, punakas hall, hele või tume liivakarva või nende toonide segu.

Suured valged laigud ei ole lubatud, lubatud on vaid väike valge täpp rinnal või käpaotstes

Tekst: www.koer.ee

 

FCI KLASSIFIKATSIOON:

Rühm 1
Lamba- ja karjakoerad (välja arvatud šveitsi alpi karjakoerad)
Alarühm 1
Lambakoerad
Töökatsetega

ÜLDMULJE:

Keskmist kasvu koer, kes vaatamata rustikaalsele välimusele näib siiski elegantne oma vormidelt, tugev,
hästi lihaseline, hea kehaehitusega, intelligentse ilmega, elav ja valvas, jätab turritava peakarva tõttu griffoninäolise mulje.

PEA:

Pea ei ole liiga massiivne, kuid peab olema proportsionaalne suurusega. Väga mõõdukast laubalõikest on ühesugune distants nii ninatipuni kui ka kuklakühmuni. Koljuosa on mõõduka laiusega ja ilma liialdusteta. Karv on ligikaudu 4 cm pikkune. Kulmukarvad hästi markeeritud, samas silmi peitmata.

Pürenee lambakoer - Berger des Pyrenees

pikakarvaline pürenee lambakoerPürenee lambakoer on pärit Prantsusmaalt Püreneede mäestiku aladelt. Tegemist on väga vana tõuga, arvatavasti on ta 3000 aastat vana koeratõug. Püreneede mäestikus kasutati teda peamiselt karjakoerana ja tänapäeval peamiselt seltsikoerana. Suurt populaarsust on saavutanud tõug kui sportkoer ja just agility alal kuna nad on kiired ja nutikad.

 Pürenee lambakoeri esineb kahte eri tüüpi: pikakarvaline (a poil long) ja siledakoonuline (face rase) pürenee lambakoer. Pikakarvalist pürenee lambakoera iseloomustab tema pikk karv, mis on pealt kitsekarva sarnane ning aluskarv meenutab lambavilla. Teiseks eripäraks on selle tõu ilme, mis peab olema elav ning nagu kavalal rebasel. Pea peal olevad karvad tugevdavad ilmet, karv on koonu osas lühem kui mujal ning paindub kõrvale, mis jätab mulje nagu tuul oleks puhunud, silmad peavad olema näha.

Pikakarvalise pürenee lambakoera turjakõrgus on isastel 40-48 cm ja emastel 38-46 cm ning kaaluvad nad 7-13 kg.

 siledakoonuline pürenee lambakoerSiledakoonulise pürenee lambakoera karvastik on lühike, karvapikkus ei tohi olla üle 7 cm ning tal ei tohi olla habet. Turjakõrgus on neil 40-54 cm ning nad on raskemad, lühema kehaehtitusega ja vähem nurgistunud kui pikakarvaline variant.

Tõu saba ja kõrvad kupeeritakse tõu kodumaal (ja ka mitmetes muudes maades), esineb ka loomulikke lühisabasid.

                

siledakoonuline pürenee lambakoerPürenee lambakoertele on lubatud erinevad fawn ja hallid värvitoonid, brindle, must ning arlekiin. Valgeid märke võib olla aga valged laigud (väljaarvatud arlekiin) ja üleni valged koerad on värviveaga. Silmad peavad olema tumepruunid, väljaarvatud hallidel ja arlekiinidel võivad olla sinised silmad. Muudel värvidel on sinisilmsus viga.

Iseloom
Tõustandardis kirjutab, et tõug on tähelepanelik ja nutikas, umbusklik. Pürenee lambakoera minevik ja algupära on näha tema käitumises.

pikakarvaline pürenee lambakoer

Beauceron - Berger de Beauce

"Soliidne maahärra"

Prantsuse lühikarvaline lambakoer ehk beauceron on harvaesinev tõug. Beauceron on pärit Prantsusmaalt, kus teda kasutati karja- ja valvekoerana.

Beauceron on imposantse välimusega suurekasvuline tõug. Oma karmi olekuga peletab ta nii mõnedki pahatahtlikud eemale. Beauceronid on tähelepanelikud valvurid, nad kaitsevad suurepäraselt oma territooriumi. Tänu tiheda aluskarvaga kasukale taluvad nad hästi iga ilma. Värvuselt võivad nad olla musta-pruunid (teine tõu täpsem nimetus – „Bas Rouge“ – tõlkes nagu „Punane Sokk“)  vői haruldasemat värvi - arlekiin. Beauceron on kergelt ja kiirelt liikuv vilgas koer.

Vaatamata tõsisele iseloomule, saavad beauceronid kõigiga hästi läbi, seda nii laste kui ka teiste peres elavate loomadega. Seda tõugu koerad suhtuvad lastesse hästi. Kaasasündinud karjainstinkt teeb neist suurepärased lapsehoidjad, kes mitte ainult  ei mängi vaid ka kaitsevad oma karjaliikmeid. Ainus probleem, millele tuleks tähelepanu pöörata on, et beauceron on kiire ja suur koer ning ta võib kogemata mänguhoos isegi täiskasvanud inimese pikali tõugata. Kuid jällegi, kui koer kasvab peres, kus on lapsed, siis ta õpib ka ettevaatlikult käituma. Nad on väga tundlikud ja sobivad hästi perekoeraks.

Meeles tuleks pidada, et beauceronid vajavad aktiivset eluviisi -  nad on valmis näiteks koos peremehega kasvõi iga ilmaga ette võtma pikki suusaretki ja jalutuskäike.  Nad ei tunne väsimust ja on hämmastavat vastupidavad.  Beauceron on ustav, lojaalne, kiindunud, hea mäluga, väsimatu, kiire, tähelepanelik, võõraste suhtes umbusklik ja kontaktne koer, kes aga vajab järjekindlat kasvatamist ja koolitust.

    

Beauceroniga võib tegeleda ükskõik millise koolitus-ja koeraspordialaga: mondioringi, sõnakuulelikkuse, agility, kaitse ja jäljega. Ning muidugi karjatamisega – nende põhilise tegevusega ammustest aegadest. Tänu heale füüsisele ja vastupidavusele sobivad beauceronid ka kanikrossile ja skaidjoringule.

       

Beaucerone kasutatakse ka universaalse teenistuskoerana – nii politseis, otsingutes ja valves. Nad ei nõua just pidevat peremehe tähelepanu, vaid naudivad väga töötamist.

Lõpetuseks võiks veel lisada, et beauceronid on hea tervisega ja neid on kerge hooldada. Kindlasti ei suuda selle suurepärase tõu esindaja elada ainult ketikoerana ning pereliikmetest - oma karjast – eemal viibida

Beauceron kuulub FCI rühma / ja alarühma 1: Lambakoerad

 

Briard - Berger de Brie

"Briard - prantsuse lillelaps"

Briard on vana koeratõug. Tõu päritolu ulatub ajas tagasi rohkem kui 1000 aastat. Väidetavalt on nende sünnipära seotud karmikarvaliste lambakoertega, kes saabusid Euroopasse keskajal koos Aasia päritolu vallutajatega. Juba sünnipäraselt prantsuse päritolu briardid olid pikka aega peetud lambakoertena. Tõunimi “briard” võeti kasutusele alles 1989. aastal. Pikem ja vanem tõunimi “Chien Berger de Brie” (Brie lambakoer) oli esimest korda kasutusel 1809.aastal põllumajandusnäitusel Rozier Abby’s kirjeldades pikakarvalist lambakoera. 1863.aastal toimus Pariisis esimene koertenäitus, kus emane koer sarnane briardile võitis tiitli Best in Show. Esimese tõustandarti ehk sel ajal nimetatud tõukirjelduse kirjutas Prantsuse Lambakoerte Klubi 1897.aastal, kirjeldades väga täpselt just tõu lainjat karmi karva. FCI kinnitas tõustandarti 1988.aastal.

 “Chien Berger de Brie” nime saamisloost on tuntuimad kaks varianti. Esimene seletus nimele on, et tõug on pärit muistsest Brie regioonist, Pariisi ümbrusest ja sealt ka nimi. Palju romantilisem variant nime saamisloost põhineb aga vanal keskaegsel legendil, mis tuletab meelde Sir Aubry de Montdidieri tapmist. Tapetu koer võttis ise asja käsile ja jälitas katkematult salamõrvarit, meest nimega Macaire. Tänu koera jälitustööle tabati Macaire ning kuningas ordineeris, et juriidiline vastandamine toimub tabatud mehe ja teda jälitanud koera vahel. See vägagi imelik konflikt leidis aset 1371.aastal de Notre Dame’i saarel ja koer, keda selles loos kirjeldati oli väga sarnane briardile. Koer jäi vastandamises võitjaks. Legendis mainitud koeratrõug võis olla sel ajal tuntud kui Aubry koer (Chien d´Aubry) ja on lihtsalt jälgitav, kuidas see nimepilt võis muutuda üldiseks Chien de Brieks.Briardi ajalugu ulatub tagasi sama kaugele kui Charlemagne’i oma, olles kujutatud sel perioodil gobeläänidel. Ajalugu mainib ka kahte briardi, kes kuulusid Napoleonile.

Selle tõu kõrvade kupeerimine on vana tava. Originaalis kupeeriti kõrvu nii, et jäid mõned paljad kohad, kust teised koerad või hundid üritades karja rünnata, võisid haarata.      

Briard on väidetavalt vanim Prantsuse lambakoera tõug. Briardile sarnaseid koeri on kunstis kujutatud juba 8.sajandil ja kindlate allikate andmetel 14.sajandil. Algupäraselt oli selle tugeva kaitsja kohustus takistada hunte. Alles umbes 1900. aastal sai temast ka näitusekoer. Tõestust on leidnud fakt, et Thomas Jefferson ostis mõned esimestest briardi tõugu koerterst Uude Maailma – Ameerikasse. 1789. Aastal tutvustas prantslane La Fayette Jeffersonile briardi tõugu ning viimasest sai selle tõu tuline austaja. Jeffersonist sai ka üks esimestest nö. briardi kasvatajatest Ameerikas. Mingi aja pärast aga kaotas tõug populaarsuse ja uued koerad toodi Ameerikasse alles pärast I Maailmasõda Ameerika enda sõdurite poolt.

Briardi kasutati väga universaalse koerana: majapidamises koerana, kellel oli palju erinevaid ülesandeid täita, ladude valvekoerana, karjatamisel karjakoerana. Briard oli lambakarjuse partner – kaaslane, aidates teda töös eluskarjaga. Ta toetus talle pandud ülesannete täitmisel oma loomulikule intelligentsusele ja iseseisvusele. Ta oli perekoer, kes läks ööseks koos karjaga koju, et valvata seal oma peret ja nende maist vara.

Briard on tark ja tal on harukordne võime õppida paljusid erinevaid käsklusi ja täita kohustusi, mis talle on antud. Põhiliselt kasutati briardi kui farmikoera tihedalt asustatud Prantsuse orgudes, kus kasvatati erinevaid põllukultuure. Lambad tohtisid rohtu süüa põldude vahel kulgevatelt radadelt ning briardid pidid jälgima, et lambad sööksid tõesti ainult rohtu, mitte ei rüüstaks põlde. Briard ajas igapäev lambad karjamaale ja õhtul hilja jälle koju tagasi. Briardi kasutati ka väga-väga suurte lambakarjade ajamisel suurtel Prantsuse territooriumidel, kus olid söödavad lauskarjamaad ja suvisel ajal mägikarjamaad. Neid väga suuri lambakarju aeti jalgsi söödavatele aladele. See nägi välja midagi taolist nagu vanasti liikusid suured karjafarmid Lääne-Ameerika ja Kanada vahet. Öösel olid briardid nende suurte karjade juures valvsad ja erksad valvekoerad, kaitstes karjuseid ja karja huntide ning varaste eest.
 

Millisele inimesele sobib briard?
Alustagem sellest, et briard töökoer ja on kasvult suur tõug, emaste koerte kasv on 56 – 64 cm ja isaste 62 – 68 cm. Karv on katsudes karm, ilus pikk ja kergelt lainjas. Värvustest on lubatud kõik ühevärvilised värvused väljaarvatud valge, kastanpruun, mahagon. Briard on haukuja koer, hääl on olnud läbi aegade tema “töövahend”. Häälega annab ta märku kõigest, mis tema tähelepanu köidab. Ta on tugeva oma territooriumi valvamise instinktiga. Tõug on väga aktiivne ja tugeva iseloomuga. Inimene, kes soovib endale briardi, peaks seda kõike meeles pidama. Omanik peaks olema samuti aktiivne koeraga tegeleja, pakkuma oma koerale võimalusi näidata end suurepäraste tööomadustega tõuesindajana (treeninguteks sobivad erinevad koolitusliigid: agility, sõnakuulelikkus, kuulekus, päästekoolitus jne.). Ka peab omanik suutma selle tõu tugevat iseloomu taltsutada. Ära ei tohi unustada ilusat pikka briardi karva, mis nõuab järjepidevat hooldamist. Kamm ja koer peavad juba beebikutsika põlves sõbraks saama.

Briard on tundliku natuuriga – ideaalis peab elama inimese kõrval. Seda koera ei peeta üksi õues. Ilma piisava tähelepanuta muutub briard agressiivseks. Ja tähelepanu vajab ta palju! See on sajandite pärand, mil briard elas sõna otsesesmõttes inimese kõrval. Tema pere on talle väga tähtis ning kui keegi perest on ära siis on suur mure selle koera südamesse kiire tulema. Teiste koerte, teid külastavate sõprade ja ka lastega tuleks briard sotsialiseerida varases nooruses. Teiste koertega seepärast, et dominantne loomus harjuks ka teistega ning lastega just seetõttu, et briard on väga elavaloomuline ning mänguhimuline aga suures mängutuhinas läheb see tema kogukus meelest ning laps võib viga saada. Sõbrad aga tahavad sellest ustavast valvurist ilma tülita mööduda. Briard on väga hästi treenitav, silmas peab pidama, et briard võtab õppust praktiliselt kohe ning treeninguid alustates tuleks kõik elemendid kohe õigesti selgeks õpetada, ümberõpetada on hiljem väga raske, sest briardil on super-mälu.

Ja lõpetuseks … briardile meeldib tohutult karjatada. See on olnud tema töö läbi tõuajaloo. Tänapäeval olgu tema karjaks lambad, sõber-koerad jt. – kõik sobib, mis liigub – ja siis läheb briardi silm särama ning koera sisse tuleb see uhke ja uljas hoiak – mina teen tööd!

Briard kuulub FCI rühma 1 alarühma 1: Lambakoerad

Pürenee mäestikukoer Chien de Montagne des Pyrenees

Suur valge pürenee mäestikukoer on pärit Prantsusmaalt Püreneede mägialadelt, kus teda kasutati mäestikus karjatamisel karjakaitsekoerana. Kõrgetel mägistel aladel vajati kahte tüüpi karjakoeri; pürenee lambakoera karja ajamiseks ja pürenee mäestikukoera karja kaitsemiseks. Võimas ja tugeva luustikuga elegantne pürenee mäestikukoer kaitses kogu hingest lambakarja huntide, karude ja kahejalgsete eest ning oli lossides ja mõisates populaarne valvekoer. Pürenee mäestikukoer lemmikhüüdnimega püreneekas on tänapäeval eelkõige pere- ja seltsikoer, kes ei ole kaotanud oma valveinstinkti.       

Arvatakse et püreneekate eellased on pärit Lääne-Aasia Anatoolia mäestikualadel elanud koertest. On leitud pürenee tüüpi suurte koerte fossiilseid jäänuseid, mis pärinevad pronksiajast 1800 – 1000 e Kr.  Arvatakse et suured valged, peamiselt valvekoerad liikusid koos rändureist karjakasvatajate ja foniikia kaupmeestega mööda maad ja merd Anatoolia mäestiku aladelt Euroopasse. 12.sajandist pärineb huvitav baraljeef Garcassone’i lossi põhjaväravas, mis kujutab Prantsuse kuninga vappi hoidvat pürenee mäestikukoera. Tõu olemasolu dokumenteeris Gaston Phobus  poolt juba 14. aastasajal. Ametlikud teated Prantsusmaalt, aastast 1407, räägivad suurtest mägikoerest, kes valvasid Foix’, Orthez’, Carcassonne’i ja Lourdes’i losse. Seal kasutati püreneekaid valvuritena koos lossi vahtkonnaga ja neil olid vahtkonnas töötavate inimeste juures eraldi eluruumid. Üks koer oli ülimalt väärtuslik ning asendas kahte vahtkonna töölist. Päikesekuningas Louis XIV veetis 1675. aastal oma puhkuse Barreges’is, kus kohtas oma esimest pürenee mäetikukoera ja oli tõust nii sissevõetud, et võttis ühe koera endaga Louvre’i, samal aastal kuulutas ta pürenee mäestikukoera ametlikult õukonnakoeraks, mis tegi tõu Prantsuse aadlike seas kõrgelt nõutavaks õukonnakoeraks. Koerad olid juba varem tuntud oma kasulikkuse poolest sõnumitooja ja veokoerana, ja  neil oli suurepärane haistmismeel ja erakordselt hea nägemine, ühte pürenee mäestikukoera peeti samaväärseks kahe mehega.

Tõug on väga intelligentne, usaldusväärne, südamlik ja huumorimeelega aga samas väga isepäine ja kangekaelne. Võõrastesse suhtub umbusklikult ja territooriumile, mida valvab pürenee mäestikukoer, ei ole kerge sisse pääseda kuna oma territooriumit valvab ta väga tõsiselt. Valvekoerana tuleb teda respekteerida! Nad on imelised lemmikloomad ja väga pühendunud oma perekonnaliikmetele, vajades regulaarselt kontakti ja hellust. Hooletusse jäetud pürenee mäestikukoer ei ole õnnelik ja muutub agressiivseks! Veel üks väga tähtis iseloomujoon, mida peab tõu omamisel ülimalt tõsiselt arvestama, on see, et nad hauguvad palju. Haukumine tuleneb nende algupärasest karjakaitsekoerana töötamise ametist, kus nad andsid ümberkaudsetele röövloomadele ja varastele teada, et nemad on karja valvajad.

Kõige populaarsem on see koer arvuliselt USA-s, Prantsusmaal, Kanadas, Inglismaal, Hollandis, Belgias, Saksamaal ja Norras. Ida-Euroopa riikides on tõug suhteliselt haruldane ja paljudesse endistesse idaplokki maadesse ei ole tõug veel jõudnudki või on ainult üksikud isendid. Vähese populaarsuse põhjuseks on just koera suurus ja pidamise eritingimused ning inimeste vähene teadlikus tõust.

Pürenee mäestikukoer on suur, jõuline ja elegantne koer, kelle turjakõrgus on 65-80 cm. Väga head tüüpi isenditel on lubatud kõrvalkalle 2 cm ülesse poole. Emaste koerte turjakõrguseks on standardi kohaselt 65-75 cm ja isastel koertel 75-80 cm. Püreneeka kehakaal on 40-65 kilo vahel, kindlat kehakaalumäära pole sugudele kinnitatud kuna kõik oleneb teatud tõu esindaja luustiku raskusest ja lihasmassist.

Pürenee mäestikukoer sobib inimesele, kellel on varasest east aega tegeleda koera koolitamise ja sotsialiseerimisega, et saada kutsikast ühiskonna poolt aktsepteeritud koer. Ideaalne kodu on pürenee mäestikukoerale maal, kus lähim naaber on paarisaja meetri kaugusel ja territoorium, mida omab pürenee mäestikukoer, on kindla aiaga piiritletud. Tulevasel püreneeka omanikul peaks kindlasti olema varasemaid isiklike kogemusi koerapidamisel. Kindlasti peab tulevasel omanikul olema kannatust ja huumorimeelt koeraga toimetulemisel ja ka füüsilist jõudu sellise suure maiesteetliku karjakaitsekoera rihma otsas kinnihoidmisel.

Kui olete kindel, et sellise raske karjakaitsekoera kasvatamisega hakkama, siis on teil kindlustatud pürenee mäestikukoera poolne pikaaegne armastus, hellus, ustavus ja kaitse/

Pürenee mäestikukoer kuulub FCI rühma II alarühma 2: Molossid